Reede oli sündmuste ja külaliste rohke päev. Avasime laste kunstitööde näituse, õhtul toimus esimene vestlusõhtu, kus keskseks jutuaineks oli Telliskivi tänava elanik.
Homme, reedel kell 16.00 avame Pelgulinna Gümnaasiumi ja Ristiku Põhikooli õpilaste kunstiprojekti näituse "Minu tuleviku Telliskivi".
Täna panime tööd üles :) Fotod: Liis Proua kauni kübaraga jutustab:
"Mäletan, et kui juhtusin lapsena töölt tuleku ajal vabrikust mööduma siis oli raske sellest inimmassist läbi tungida, kes kõik koos linna poole kiirustas. Tehases töötas ju palju inimesi ja töö lõppes kõigil ühel ajal." "Ristiku tänaval, umbes seal, kus nüüd on Comarket, oli ühel majal ilusate kaunistustega välisuks. Uksel olid reljeefsed lõvipea kujutised, suud natuke lahti nagu möirgaksid. Lapsed panid vahel lõvidele lõugade vahele kommi :). Vene ajal oli kahjuks kellelgi neid kujusid vaja, sest ära nad ühel hetkel kadusid." Olin vist 2-3aastane, aasta oli siis 1944. Roo tn 14 maja juures oli suur saviauk, nimetasime seda tol ajal "suureks saulaks", see oli vett täis ning seal olevat keegi isegi ära uppunud. Meie lastena kasutasime seda aga talvel uisutamiseks.
Mul on meeles sellest ajast üks mälupilt. Parasjagu oli käimas Tallinna rünnak, kõik peitsid endid keldrites, mina läksin aga uksele ja nägin, et üks maja tänava nurga peal põles. Hiljem tuli sinna Kalinini turg. Eevi-Mai Võrk (Sooster) Kolmanda päeva õhtupoolik ei möödunud sündmusteta!
Näitust külastas eluaegne pelgulinlane, kel oli omajagu lugusid jagada. Ta meenutas, kuidas aastaid tagasi oli võimalik eristada ainult välimuse ja oleku järgi Pelgulinna elanikku Kalamaja omast. Seda reetis hoiak, aga isegi seeliku pikkus. Kalamaja elanik oli avatum ja kutsus hoovi jutustama, pelgulinlane aga hoidis rohkem omaette. Nüüdseks on aga vaimne piir, nagu ta seda nimetas, kaduma hakanud. Olete te juhtunud kõndima varahommikul Kalamaja tänavatel vaid üksikud laisad kõutsid sind saatmas? Märganud päikesetõusu? Just Kalamaja varajane hommikutund võib inimest päikesetõusu armastama panna. Sellise loo rääkis pelgulinlane, kes emaga varahommikuti 70ndatel briketti tellimas käis. Varakult tuli minna just seepärast, et esimese viie seas tellimus esitada ja sellega kohaletoomine garanteerida. Ta meenutas, et enne Loomelinnakut, oli Telliskivi tänav justkui asustamata maa, mille asemel lapsed tühja välja joonistasid. Kuid hoolimata sellest on see tema lapsepõlve tee, kus esimest korda mõtiskles ta eesti lipu värvide üle, märgates, et tehase ees lehviv lipp on hoopiski punastes toonides. Vaadeldes pilti turust Telliskivi tänaval, meenus talle, kuidas ta pisikese poisina emaga seal käis. Kord oli müüja neile järgi jooksnud ja hõisanud tähelepanu võitmiseks „ahoi!“, tassides süles kartuleid. Nimelt oli nende võrgust turukott katki läinud ning heatahtlik müüja oli kartulid ükshaaval üles korjanud ja neile tagastanud. On tore näha, et näitus võib inimese silmad särama panna ja inspireerida meenutama ja neid meenutusi ka jagama! Tule ja muljeta sinagi! Muuseumisse saavad oma loo lisada kõik külastajad, kes soovivad. Täna märkis oma kogemuse kaardile vanahärra, kes jättis teate, kuidas ta Härjapea tänaval 1958. aastal peksa sai ja tema kell ära võeti.
Teisel päeval töötas Telliskivi pop-up muuseum täie hooga. Muuseumitöötajad koostasid lisatekste ja külastajanumbrid muudkui suurenesid. Vaiematult innukaim ja aktiivseim külastaja oli seekord neljajalgne.
Koostöös kahejalgsete külastajatega sündisid värvikad Telliskiviloomad ja kaardile said märgitud mitmed olulised paigad Telliskivi ümbruses. |