Täna saab meie juures meisterdada! 10-12 maalime Telliskivi lustakaid tänavakive, 12-14 meisterdame lahedaid tehaseloomi ja 14-17 magnetnukk “Telliskivi tänava elanik 2025”
Alustasime hommikul lahtipakkimist. Juba 20 minuti pärast saab tulla vaatama, kuidas meil läheb!
Kadri, Kristiina, Maris ja Risto (10:40) Lisaks esemetele, fotodele ja lugudele tõi üleskutse Telliskivi tänava näituse tegemisel kaasa lüüa meile ka mitu toredat koostöö pakkumist. Ühest neist on selle autori, Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiõpetaja Jüri Mäemati, eestvedamisel praeguseks käima lükatud kunstiprojekt. Projekti pealkiri on "Minu Tuleviku Telliskivi" ja see on osalemiseks avatud nii Pelgulinna Gümnaasiumi kui Ristiku Põhikooli õpilastele. Projekti käigus valminud töid eksponeeritakse Telliskivi Loomelinnakus pop-up muuseumi välisseinal 7.-14. veebruaril. Tublimatele osalejatele on linnamuuseumi poolt välja pandud auhinnad.
Muuseumi ehitusmaterjal hakkab vaikselt kokku saama. Suur tänu kõigile, kes meie üleskutsest näituse tarbeks mõni ese või lugu laenata, kinni hakkasid!
Üks asutus, kellelt saime väga toredat pildimaterjali, on Ristiku Põhikool,kus on hoiul 1912.-1929. Telliskivi tänava ääres tegutsenud algkooli fotod. Koos teiste mäluasutustest ja erakogudest pärinevate fotodega moodustavad need kena komplekti. Tuletame meelde, et täna on tähtaeg saatmaks oma lugu või ese, mida sooviksid näha näitusel. Selleks on kaks võimalust:
1) täita vastav vorm meie kodulehel või 2) saata oma lugu või eseme nimetus koos lühikese selgitusega e-postiga aadressile [email protected]. Praeguseks on juba laekunud mitmeid toredaid pakkumisi, näiteks keemiakatselaud koos tooliga ühele inimesele (Kalinini nimelise tehase ajast) või Telliskivi tänava remondi käigus leitud munakivi. Helmi Tihkani poolt kirja pandud mälestustes Telliskivi tänava ja Paldiski maantee nurgal asunud Karu poest leidub ka poe juures asunud sõbratoa kirjeldus:
Õues asus ait, kus müüdi loomapidajatele heinu, kaeru ja muud loomasööta. Siin oli ka sõbratuba-öömaja ja hobuste ning vankrite kuurialune kaubakoormatega kaugemalt saabunud maainimestele. Jõuti linna õhtuks ja peale ööbimist sõbratoas sõideti varahommikul edasi Suurele turule, mis asus „Estonia“ teatri taga. Poe sissekäik oli Telliskivi tänava ja Paldiski maantee nurgal. Ukse kohal oli suur silt, mis kujutas karu suhkrupeaga käppade vahel. Sildil kirja ei olnud ja seda polnud vajagi, sest kauplust tunti linnas ja maal (Keilas, Kloostris, Vasalemmas, Ristil jne.) Karu poena.
Poes oli müüjaks peamiselt Variku abikaasa. Peremees oli haiglane ja teda nähti harva poes. Tõenäoliselt käis ta kaupa hankimas. Vahest abistasid ema ka lapsed. Perenaise töö – toiduvalmistamine, pesupesemine, tubade koristamine jne. lasus vanema tütre Elfride õlgadel. Müüja oli pikk sale naine, kes kandis suvel ja talvel peas halli villast rätikut, pikka tumedat seelikut ja samasugust jakki. Vahest oli tal ees tumedavärviline põll, kuna poetööd ei peetud puhtaks tööks. Kauplus asus madalas puumajas. Pimedal aastaajal valgustas seda ruumi laesrippuv petrooleumilamp. Piki seina ääri oli petrooliumivaat, heeringatünn, naelakastid, köierullid, vankrimäärdekastid. Seintel rippusid vikatid, hobuseriistad ja palju muud vajalikku. Tagaseina ääres asus lett, mille kohal rippus laest alla kohe suure vasktaldrikuga kaal. Leti taga olid suhkru-, soola-, riisi- ja tangukotid põrandal, riiulitel plekk- ja klaaspurgid kompvekkidega, karbid nõelte, niidi, pliiatsite, kirjutussulgede, sukavarraste ja paljude muude kaupadega. Ka pesusine ja sooda ning seep ei puudunud. Kõiki kaupu kaaluti ühe kaaluga ja lõigati ühe ja sama kõvera noaga (kõver nuga oli vajalik tallanaha lõikamiseks). Kuigi saial oli vahest pisut heeringa või naha lõhna, seda ei pandud pahaks, sest poeski oli isesugune lõhnade segu, mis mul praegugi veel meeles on. Kui osteti mitut kaupa, siis tehti arvestus paberile laperguse pliiatsiga, samasse paberisse pakiti ostetud toitaineid või tööstuskaup. Õues asus ait, kus müüdi loomapidajatele heinu, kaeru ja muud loomasööta. ... Tuleb tuttav ette? Kui ei, siis ilmselt seepärast, et kirjeldusele vastavat pilti võis näha-kogeda nüüdseks ligi sada aastat tagasi. Jutt pärineb Helmi Tihkani poolt 1965. aastal kirja pandud mälestustest (käsikiri asub Tallinna Linnamuuseumi arhiivis). Muide, Karu poe juures asus ka sõbratuba. Mis see oli ja mida seal tehti, sellest juba edaspidi... |