Kolmanda päeva õhtupoolik ei möödunud sündmusteta!
Näitust külastas eluaegne pelgulinlane, kel oli omajagu lugusid jagada. Ta meenutas, kuidas aastaid tagasi oli võimalik eristada ainult välimuse ja oleku järgi Pelgulinna elanikku Kalamaja omast. Seda reetis hoiak, aga isegi seeliku pikkus. Kalamaja elanik oli avatum ja kutsus hoovi jutustama, pelgulinlane aga hoidis rohkem omaette. Nüüdseks on aga vaimne piir, nagu ta seda nimetas, kaduma hakanud.
Olete te juhtunud kõndima varahommikul Kalamaja tänavatel vaid üksikud laisad kõutsid sind saatmas? Märganud päikesetõusu? Just Kalamaja varajane hommikutund võib inimest päikesetõusu armastama panna. Sellise loo rääkis pelgulinlane, kes emaga varahommikuti 70ndatel briketti tellimas käis. Varakult tuli minna just seepärast, et esimese viie seas tellimus esitada ja sellega kohaletoomine garanteerida.
Ta meenutas, et enne Loomelinnakut, oli Telliskivi tänav justkui asustamata maa, mille asemel lapsed tühja välja joonistasid. Kuid hoolimata sellest on see tema lapsepõlve tee, kus esimest korda mõtiskles ta eesti lipu värvide üle, märgates, et tehase ees lehviv lipp on hoopiski punastes toonides.
Vaadeldes pilti turust Telliskivi tänaval, meenus talle, kuidas ta pisikese poisina emaga seal käis. Kord oli müüja neile järgi jooksnud ja hõisanud tähelepanu võitmiseks „ahoi!“, tassides süles kartuleid. Nimelt oli nende võrgust turukott katki läinud ning heatahtlik müüja oli kartulid ükshaaval üles korjanud ja neile tagastanud.
On tore näha, et näitus võib inimese silmad särama panna ja inspireerida meenutama ja neid meenutusi ka jagama!
Tule ja muljeta sinagi!
Näitust külastas eluaegne pelgulinlane, kel oli omajagu lugusid jagada. Ta meenutas, kuidas aastaid tagasi oli võimalik eristada ainult välimuse ja oleku järgi Pelgulinna elanikku Kalamaja omast. Seda reetis hoiak, aga isegi seeliku pikkus. Kalamaja elanik oli avatum ja kutsus hoovi jutustama, pelgulinlane aga hoidis rohkem omaette. Nüüdseks on aga vaimne piir, nagu ta seda nimetas, kaduma hakanud.
Olete te juhtunud kõndima varahommikul Kalamaja tänavatel vaid üksikud laisad kõutsid sind saatmas? Märganud päikesetõusu? Just Kalamaja varajane hommikutund võib inimest päikesetõusu armastama panna. Sellise loo rääkis pelgulinlane, kes emaga varahommikuti 70ndatel briketti tellimas käis. Varakult tuli minna just seepärast, et esimese viie seas tellimus esitada ja sellega kohaletoomine garanteerida.
Ta meenutas, et enne Loomelinnakut, oli Telliskivi tänav justkui asustamata maa, mille asemel lapsed tühja välja joonistasid. Kuid hoolimata sellest on see tema lapsepõlve tee, kus esimest korda mõtiskles ta eesti lipu värvide üle, märgates, et tehase ees lehviv lipp on hoopiski punastes toonides.
Vaadeldes pilti turust Telliskivi tänaval, meenus talle, kuidas ta pisikese poisina emaga seal käis. Kord oli müüja neile järgi jooksnud ja hõisanud tähelepanu võitmiseks „ahoi!“, tassides süles kartuleid. Nimelt oli nende võrgust turukott katki läinud ning heatahtlik müüja oli kartulid ükshaaval üles korjanud ja neile tagastanud.
On tore näha, et näitus võib inimese silmad särama panna ja inspireerida meenutama ja neid meenutusi ka jagama!
Tule ja muljeta sinagi!