Helmi Tihkani poolt kirja pandud mälestustes Telliskivi tänava ja Paldiski maantee nurgal asunud Karu poest leidub ka poe juures asunud sõbratoa kirjeldus:
Õues asus ait, kus müüdi loomapidajatele heinu, kaeru ja muud loomasööta. Siin oli ka sõbratuba-öömaja ja hobuste ning vankrite kuurialune kaubakoormatega kaugemalt saabunud maainimestele. Jõuti linna õhtuks ja peale ööbimist sõbratoas sõideti varahommikul edasi Suurele turule, mis asus „Estonia“ teatri taga.
Õues asus ait, kus müüdi loomapidajatele heinu, kaeru ja muud loomasööta. Siin oli ka sõbratuba-öömaja ja hobuste ning vankrite kuurialune kaubakoormatega kaugemalt saabunud maainimestele. Jõuti linna õhtuks ja peale ööbimist sõbratoas sõideti varahommikul edasi Suurele turule, mis asus „Estonia“ teatri taga.
Kuurialune oli lahtine, ka hooviväravat ei lukustatud, sellega jäid koormad ööseks valveta, kuid ei olnud kuulda, et vargust oleks esinenud. Õhtuti käisid ümbruskonnast perenaised tutvumas linnatoodud kaupadega ja siis tehtigi esimesed kaubatehingud. Eriti huvitav oli Karu poe õu sügis-suvel, siis toodi linna palju metsamarju, seeni ja viljapuuaedade saadusi.
/.../
Puhkama mindi sõbratuppa. See oli hämar ruum, mida talvel valgustas seinalöödud naela otsas plekist petrooleumilamp. Siin oli akna all laud ja selle juures pingid, seina ääres narid, kus magasid mehed. Kui jäi öömajale naisi ja lapsi, siis magasid nad samas. Et moraalsus selle all oleks kannatanud, seda mõtet ei tulnud küll kellelegi pähe.
Sõbratoas vesteldi omaküla jutte ja kuulati uudiseid teistest küladest ning linnast. Meestel tossasid kõverad piibud. Vahest sülitati põrandale, kuid ei unustatud sülge jalaga laiali hõõruda.
Toas oli mahorka (odav piibutubak), koduvillaste riiete, tökatiga määritud saabaste lõhn. Vesteldi rahulikult, aeglaselt iga sõna kaaludes, suuremat kära ei peetud vajalikuks. Viinavõtmist oli küll harva, vast ainult külmarohuks.
Siin valitsesid kirjutamata seadused, mis nõudsid sündsat käitumist.
/.../
Puhkama mindi sõbratuppa. See oli hämar ruum, mida talvel valgustas seinalöödud naela otsas plekist petrooleumilamp. Siin oli akna all laud ja selle juures pingid, seina ääres narid, kus magasid mehed. Kui jäi öömajale naisi ja lapsi, siis magasid nad samas. Et moraalsus selle all oleks kannatanud, seda mõtet ei tulnud küll kellelegi pähe.
Sõbratoas vesteldi omaküla jutte ja kuulati uudiseid teistest küladest ning linnast. Meestel tossasid kõverad piibud. Vahest sülitati põrandale, kuid ei unustatud sülge jalaga laiali hõõruda.
Toas oli mahorka (odav piibutubak), koduvillaste riiete, tökatiga määritud saabaste lõhn. Vesteldi rahulikult, aeglaselt iga sõna kaaludes, suuremat kära ei peetud vajalikuks. Viinavõtmist oli küll harva, vast ainult külmarohuks.
Siin valitsesid kirjutamata seadused, mis nõudsid sündsat käitumist.
